Gustav Vilbergi muljeid 1920ndate aastate Pranglist:
/Siit leiad ka vanu Prangli fotosid/
Inimeste elamud on koondunud saare keskpaika, kus madalamal alal suurema hoolitsemise ja rammutamise järele kasvab tihe ning lopsakas rohi, või kus kitsal kiviaedadega või latt-taradega piiratud põllutükil kasvab kartul või vähe suvivilja. Peaaegu terve saar on üks küla, kus elumajad asetatud tee ja tänava äärde , mis viib eelpool tähendatud randsadamast kabeli juurde... Elamutest on mõni õige nägus, suurem jagu on lagunemas ja vähe korratus seisukorras. Umbes samasuguses korras on ka teised kõrvalised hooned. Majade läheduses on tihti isesugune pukkjalg, vaatepost, millelt pranglisaarlane vaatab kiikriga merele laevu või hülgeid talvel jääl.
Rahva elu näib keskmiselt jõukana. Enamasti on peatööks kalastamine ja selle saaduste turule toimetamine. Suuremal jaol kaluritel on harilikud võrkpaadid, mõnel ka mootorpaadid, millega käiakse peale linnasõitude ka merel, s.o. kalastamas. Kuid üldse ei ole kuskil randsadamal näinud nii palju mootoreid kui Pranglis. Enamasti valmistatakse mootorid kodurannas.
Gustav Vilberg, Kodumaal rännates, III, lk. 33.
Prangli kabel ehk, nagu kohapeal lugeda võib „Pranglisaare pühha Lauritsa us kabbel”, seisab oma kohal alates 1848 aastast. Torni tuulelipul näitab aastaarv 1860 hoone remondiaega.
Gustav Vilberg kirjutab:
„Kabeli ustel on ainult väikene puukepp kinnipidajaks. Vanemalt mehelt, kes läheb teed mööda, küsisime, kellelt võiksime luba saada kabelisse astumiseks. „Vottage kepp iest ja menge sisse,” vastab see meile. Ja siis seletab ta, et neil kabel samuti alati lahti on, - vahest tegevat ainult väikesed poisikesed orelile viga.
Kabel on puuehitus, madala torniga, seest lihtne nagu randlase kodune elugi. Ümberringi aed munakatest, mida veeretanud kord merelained. Lage surnuaed kabeli ees, kus enamasti lihtsad ristid, mõni koguni laiast lauast, mille ülemisse otsa raiutud ristitaoline moodustus. Mis aga iseäralik, on majamärgid puust ristidel, sest Pranglis on, nagu igal pool randades, igal varanduse omanikul oma märk, mis lõigatakse kõigile asjadele peale, ja see märk on igaühele rohkem tuntud kui kirjutaja nimi.”
Gustav Vilberg, Kodumaal rännates III, lk. 36.
Gustav Vilberg kirjutab sõidust Pranglilt Aksile.
Sadamas on rohkem inimesi. Ühed parandavad paate, mootoreid, teised talitavad kalasuitsetamise ahjude juures. Lühikesed kõnelemised, kalurite seletus, et ikka ei pruugiks merele minna, sest tuul on võrdlemisi vägev. Arvame, et niipalju tuulepaastu ei maksa pidada ja meie valmistame minemiseks. Meileantakse juhatusi, kuidas sadamast välja pääseda ja varsti õõtsume jälle lainetel.
Eilsed piirituselaevad loovivad ikka veel saarte vahel. Teine nagu peataks Aksi lähedal. Nii hea on erutust teha neile, kel sisetunne ei ole kõige rahulisem. Võtame kursi ankrus ioleva mootorjahi peale. Teisest jahist läheme kaugelt mööda, sealt silmitsetakse meid binokliga, meie samuti vastu, andes igasuguste märkide abil mõista, et asi on meil „klaar”. Kuid teisel alusel on tõsine kartus, sest ranna seaduse järele võib alus igal pool purjetada, ilma et tal pruugiks enese olemisest kellelegi aru anda; jääb ta aga ankrusse, võivad piirivahid tulla revideerima, mis laeval.Meie lähenedes sõidavadki laevamehed meile vastu. Keri meeste seletuse järgi on see Saksa alus. Üksteise kohta saades kisendab tüürimees:”Haben Sie Fusel?” (kas teil on puskarit?) – „Miis?” kostab sealt vastu. „Ahaa, ei see esimest korda pole Eesti vetes”, otsustame, aga enne, kui pikemalt saame kõnelda, on vahe meie aluste vahel suur, nii et tuulega kõnelda ei maksa.
Gustav Vilberg, Kodumaal rännates III, lk.37- 38.
