Ihasalu ja Kaberneeme poolsaare mõttelisel pikendusel trotsivad laineid viis saart, tungides ebaühtlase kivise keena Soome lahte. Loodest alates on need Koipso (0,34km2), Rammu (1,03km2), Aksi (0,54km2), Prangli (6,44km2) ja Keri (0,05km2). Aegnalt, Viimsi poolsaarelt või Neemerannast paistavad nad uudishimulikule silmale kitsaste tumedate viirgudena.
Kõikjal tabab silm igas suuruses, värvis ja kujus rändrahne, nagu oleks kogu maailma kivid Pranglile kokku kantud.

Pranglit märgitakse ürikuis esmakordselt 1387 (Rango). Saar asus tähtsa Tallinn-Narva merekaubatee ääres ja saare all oli ankrupaik. Lennart Meri  seostas Prangli „Varjaagide(st. viikingite) mere” nimega –nii nimetasid idaslaavlased Balti merd.

Praegune „Pranglisaare pühha Lauritsa us kabbel” seisab oma kohal alates 1848 aastast. Torni tuulelipul näitab aastaarv 1860 tormist sasitud hoone remondiaega.

Kui Prangli saare lapsi oli veel 19.saj. keskel kodus õpetatud, siis ...1869 avati siin kool.Jõelähtme pastor ja kooliõpetaja Paul Loppenove oli agar vallakoolide asutaja ja õpperaamatute autor. Esimesed koolmeistrid Johannes Preiholm (kuni 1890) ja Jaan Krönström olid kohalikud mehed. Viimane oli nii kirglik hülgekütt, et koolilapsed seda ära kasutasid. Tarvitses vaid hommikul iitsatada, et rannas on hüljest nähtud, kui tunnid katki jäeti.Koolimaja ehitati 1900, enne õpiti talutaredes.

Prangli inimesi on peetud ikka ausateks ja külalislahketeks. Vaanasti küsitud, kas saarel ka mõni asi ära kaob. Öeldud vastu, et kuidas saab midagi kaduma minna – igal tarbeasjal peremärk peal.Reageerimiselt olevat rannamehed aeglased: „Ainult kirpu on tarvis ruttu tappada, muidu hüppab minema!” Seda siiski üksnes maal. Merel, tavalises keskkonnas, polevat randlasest kärmemat olemas.
Kui vanasti käidi merel purjepaatidega, oli igal perel eri värvi puri. Kui tuulest tuli puudu, võeti appi käteramm. Esimesed mootorvened ilmusid saarele 20.saj. alguses. Kalale läksid kõik, kel eluaastaid üle kolmeteistkümne. Ning merele mindi kaks korda päevas. Oma paadiga tuli kala ka Tallinna müügile viia. Talvel korrastati võrke ja püüti hülgeid.Käidi jää alt räime püüdmas, ettevaatuse mõttes veeti kaasa eisdukki, pisikest jullat. Suuremate julladega mindi suvel lesta püüdma, purjepaatidega aga tavatseti käia kaugetel ja rasketel kalaretkedel.
Kui kala palju, tuli seda varuks soolata ja suitsutada. Paremad turustamisvõimalused olid Tallinnas ja Soomes. Soolasilk oli eriti minev kaup Helsingis ja Porvoos. Pimedal ajal tegeldi salakaubandusega.Pranglilaste käest käis läbi algul sool, pärastpoole piiritus.